Helen ja Raivo tekid korda (loe: koristasid ära) Kura ranna lõkkeplatsi koha. Sodi oli seal liiva sees igasugust: kapiuksehingi, naelu, vedrusid, kummitükke, eterniiti, klaasi.
Traditsiooniliselt oleme külarahvaga Kura rannas lõket teinud kolm korda aastas: kevadiste talgute, jaanitule ja muinastulede öö ajal. Viimastel aastatel on aga osadel inimestel kujunenud halvaks tavaks tassida sinna hunnikusse kodusest majapidamisest üle jäänud kraam (ka selline, mida ei peaks põletama) ja loota, et keegi sellele tule otsa paneb. Palun ärme nii enam tee!
Kui reeglites näpuga järge ajada, siis tuleb Kura rannas lõkke tegemiseks RMK-st ja keskkonnaametist luba taotleda, sest ametlikku lõkkeplatsi seal pole ning Lahemaa rahvuspargi territooriumil tohib väljaspool õueala lõket teha vaid nende kahe ametiasutuse loal.
Palve selline, et igaüks põletab oma koduse prahi koduhoovis, ohtlikke jäätmeid lõkkesse ei pane (nende kogumiseks korraldab vald igal aastal kogumisreidi, oleme sellest küla kodulehel alati teavitanud) ning plast ja muu sodi, mis põletamisel keskkonda saastavad, leiavad otsa prügikastis, mitte lõkkes.
